ESIMENE PÄEV ehk 3.mai 2010.a.

Siin ma siis nüüd olen - Itaalias, Sitsiilias, Mussomelis. Tunded on segased - rõõm, kurbus, põnevus, hirm, ootusärevus, igatsus, rahulolu, teadmatus, pettumus, tüdimus, väsimus... Ma vist ei ole veel tegelikult tajunud selle aja pikkust, mis ma siin veedan.Esimene päev on õhtusse jõudnud. Tegelikult algas see päev juba eile, sest ega suurt vahepeal maganud ei ole. Pühapäev möödus sisseostude, pakkimise, koristamise ja külastuste tähe all. Riia poole alustasime Mairoga sõitu veerandtunnise hilinemisega ehk siis hommikul poole nelja asemel hoopiski umbes kolmveernad neli. Tagaistmel olid kaasa pakitud võileivad, eelmise päeva koogid, šokolaadi ja kohukesi ning mõned joogid. Ei tea kas ärevusest või magamatusest, kuid mina suutsin juua vaid natuke kohvi ning süüa ühe võileiva ja selle söögiga elasin kenasti kuni esmaspäeva hilisõhtuni. Sõit Riiga läks rahulikult ning kuna Lätis oli miski püha siis ei olnud ka Riias eriti liiklust ja me jõudsime aegsasti lennujaama. Umbes kolmveerand kaheksa parkisime ennast peaaegu tühja parklasse ning läksime uurima kuidas asjad seal käivad. Check in minu lennule oli juba alanud ning leidsime ka Annika (see teine eestlane, kellega ma siin olen), kes oli juba tunde lennujaamas veetnud, kuna tema tuli Tallinnast öise bussiga. Minu ja Mairo suureks rõõmuks leidsime Riia lennujaamast oma kaua otsitud fotoputka :) Check in-ga oli loomulikult natuke tegemist, sest pagas oli lubatust natuke raskem - jätsin maha ühe pikkade varrukatega musta pluusi, sest mis sai ikka sellisega Sitsiilias peale hakkad ning ka roosa rätik sai Mairole antud (sellest tunnen hetkel natuke puudust, sest kuidagi mõnusam oleks kasutada oma ilusat roosat rätikut, mitte kohalikku natuke kulunud ja punast). Lisaks tõstsin osad Eestit tutvustavad materjalid ümber käsipagasisse, mis nii kui nii juba ei vastanud lenujaamas kirjas olevatele nõuetele, kuid lootsin, et ehk pääsen siiski oma kahe suure sumadaniga läbi. Süda küll valutas hirmsasti ning ei lasknud nautida viimaseid tunde Mairoga, kuid midagi muud ka ei suutnud sel hetkel välja mõelda. Lõppkokkuvõttes läks aga kõik libedalt ning olen kogu oma kraamiga Sitsiilias.
Pikk ja pisaraterohke hüvastijätt. Ise hakkasin nutma kui nägin teisel pisaraid ning sellele mõeldes tuleb ka praegu klomp kurku, kuid kui turvaväravatest läbi sain, suundus mõte õigete lendude ja väravate ja rongide leidmise juurde.
Lennukisõidud olid terve mu lendamise ajaloo ühed kõige sujuvamad - tõusmised ja maandumised suurepärased, ei mingit südame pahandamist ega kõrvade valu. Vaatamata magamatusele ja väsimusele ei raatsinud magama jääda, sest äkki jääb siis midagi ilusat lennuki aknast nägemata. Nii ma siis istusin seal ja mõlgutasin oma mõtteid ning hakkasin vaikselt taipama, et kuhu ja kui kauaks ma lähen.
Roomas võttis meid vastu päike ja 22 soojakraadi ning imetoredad värvilised maalapid, mis lennuki aknast paistsid. Nii kahju, et fotokat ei olnud käepärast - oleks saanud kohe ainest oma esimesele Itaalia mõjutustega maalile. Püüan selle siis nüüd mälu järgi Jassi poolt kingitud joonistusraamatusse kritseldada.

Palermos võttis meid vastu 24 soojakraadi ja mägine maastik. Lennujaamas oli imelihtne leida rongipeatus (esialgu tundus see kuidagi kahtlaselt lihtne) ning ka rong oli kohe ees ning kogu selle lihtsuse tulemusena olime terve rongisõidu mures, et kas me ikka oleme õigel rongil.

  Annika tehtud pilt umbsest ja kriuksuvast rongist, mis viis meid Palermo lennujaamast Palermo rongijaama.

Samamoodi liiga lihtne tundus olevat kohe saada rongile, mis meid Palermo rongijaamast Mussomeli lähistele viis. Peatuse nimeks, kus pidime maha tulema oli Acquaviva Casteltermini. Mõnda aega nautisime rongi aknast avanevaid vaateid mägisele maastikule, kuid kui ühes peatuses nägime kuidas rongi uks ei avanenud ning üks itaalia härra seetõttu õiges peatuses maha ei saanud, muutusime ka meie ärevaks, sest oma suurte kohvritega oleks olnud võimatu joosta ühest vagunist teise ning leida mõni avanev uks. Õnneks õiges peatuses uksed siiski avanesid. Kui me ainukestena rongilt oma kodinatega maha saime, avanes meile vaatepilt mahajäetud urkast.

                  Annika tehtud pilt Acquaviva Casteltermini rongijaamast, mis meid vastu võttis.


Kuigi me kumbki itaalia keelt suurt ei mõista, saime aru, et rongisaatja tundis muret, et kas me ikka tahame kindlasti just selles peatuses maha tulla. Kuna selle peatuse nimi oli meile saadetud juhistes kirjas siis sinna me jäime. Olgugi, et olime rongiga sõites telefonitsi rääkinud meid vastuvõtvate inimestega ning korduvalt vahetanud ka sõnumeid, et millise rongi peal me oleme ja mis kell me peaksime kohale jõudma, ei olnud meil kedagi vastas. Mõnda aega otsustasime oodata, et ehk ikka tulevad, kuid ei midagi. Rongijaamas seisid mõned autod ning väljas paitas soe ja tolmune suveõhk, mis meenutas eestimaist kesksuve. Kõrvuti olid kaktused ja metsviinapuuväädid. Mõtlesin selle peale kuidas sel aastal jääb vahele erkroheline ja värske suve algus. Peale mõnda aega ootamist otsustasime helistada ning seejärel tuldigi meile kummide vilinal järgi. Peale tutvustamist selgus, et kummide vilistajaks oli Jose.
Kuigi e-mailis, kus meile kirjutati kuidas Mussomelisse kohale jõuda, oli kirjas, et rongipeatusest Mussomelisse on vaid 5-minuti tee, võttis see isegi autoga ja tuvide allaajamise kiirusega (jah, tõepoolest, Jose sõitis ühe tuvi surnuks) kõvasti rohkem kui 5 minutit aega. Võib-olla linnulennult oleks see 5 minutit, sest tee oli käänuline nagu ika mägedes.
Linna kohale jõudes nägime samasugust räpasust ja prügi nagu ka Palermos rongiaknast paistis. Meid viidi meie uude koju, kus võttis meid vastu ka seal korteris elav ning Arci Straussis (organisatsioon, kus ma Sitsiilias vabatahtlikuna töötan) töötav Anthony. Korter tundus esmapilgul suur, kõle ja külm. Samas on aga praktiliselt kõik olemas - alates käterätikutest ja lõpetades pesumasinaga. Samas sooja veega on asjad kahtlased - Annika käis külma duši all, mina värskendasin ennast niisama. Kui me uurisime, et mis nüüd edasi saama hakkab, tehti meile kohe selgeks, et "time is flexible" ja seda aja paindlikkust kogesime me ju tegelikult juba rongijaamas neid oodates. Nii, et jäime korterisse ennast sisse seadma ja ootama, millal meid lubatud õhtusöögile viiakse. Õhtusöögi ajaks öeldi 20.30 - 22.00. Selline ootamine ja teadmatus oli küll natuke kõhedust tekitav ja nüri, kuid saime hakkama.

                                                 Vaade köögiaknast. Annika tehtud pilt.

K

                                                                Köök. Annika tehtud pilt.

Sööma viidi meid ühte Pizzeriasse, kus vaatamata hilisele kellaajale oli korrali itaaliapärane melu - lõppenud oli just ühe lapse sünnipäev ning kogunema hakkasid kohalikud poliitikud, kes olid lõpetanud just oma valimiseelsed koosolekud. Saime teada, et meie siinoleku ajal on Mussomelis kohalikud valimised. Meiega ühinesid õhtusöögil veel mitu Arci Straussiga seotud inimest, kellest üks samuti kohalikku linnavalitsusse kandideerib - Enzo (üks väheseid nimesid, mis mul tol õhtul meelde jäi).
Nüüd aga esimene itaaliapärane toidukogemus. Eelroaks sõime värskeid grillitud seeni, millele ise lisasime oliiviõli ja pigistasime peale sidrunit. Seened olid sellised suured ja väga head. Põhiroaks oli loomulikult pizza.
Mussomeli kohta saime tol õhtul teada, et see on algselt olnud araablaste linn, millele viitab vanalinna ehitusstiil - kitsad tänavad ja väikesed majad. Lisaks saime teada, et Mussomelist on erinevatel aegadel paljud Inglismaale emigreerunud. Suviti külastavad emigreerunud sageli oma kodulinna ja sugulasi ning seetõttu on siin Sitsiilia kohta võrdlemisi hea inglise keele oskus.
Mussomeli asub 750m üle merepinna ning päevasel ajal on siin ilusad mägised vaated ja öösel säravad küngastel ümberkaudsete linnade tuled.
Järgmiseks päevaks lubati meile asjaajamist, tutvumist organisatsiooniga ning turu (open market) külastust.