Sissekanne teise nädala kohta minu nahkses päevaraamatus. Alanud on kolmas nädal. Oleme Sciaccas ja ootame, et Anthony üles ärkaks ning saaks Mussomelisse tagasi minna. Teine nädal oli uute elamuste poolest vaene, kuid samas oli hea, et oli rahulikum.
Kuna Anthony pidi käima autole ülevaatust tegemas siis kondasime meie Annikaga veidike esmaspäeva hommikuses Sciaccas.
Tänavanurkadel ja pargipinkidel kohtas ohtralt viisakalt riietatud vanemate härrade seltskondi. Aga kus on naised? Nii oleks tahtnud teada, millest need vanahärrad häälekalt üksteisega rääkisid.
Kirik, mis enam ei ole kirik. Seetõttu võis Annika sellesse siseneda paljaste õlgadega.
Tagasiteel sõitsime läbi Templite oru - Vallei de Templi.
Sellel nädalal oleme rohkem oma tööga tutvust teinud kuid segane on veel ikkagi, et millal ja mida, sest konkreetsus ja täpsus siin ei kehti. Ometigi püüdsin teha nimekirja, et natukenegi selgemaks saaks iseenda jaoks.
1. Abitelefon - Telesoccorso
2. Eurodesk ja projektid - projektide leidmine, partneritega suhtlemine, APV-s - projektide ettevalmistavad kohtumised.
3. EVSnet - Sitsiilia vabatahtlikke ühendava võrgustiku loomine: blogi, kokkusaamine Mussomelis.
4. Seminari ettevalmistamine, mis toimub Mussomelis või Palermos, juulis või augustis - koht ja aeg on veel ebaselged.
5. Raadio käivitamine.
Teise nädala kuulutasime Annikaga Eesti toidu nädalaks ehk siis valmistamise terve nädala eestimaised koduseid toite. Avapauguks oli kartulisalat, mida käisid maitsmas ka Sergio, Jose, Enzo ja Laura. Enzo kahjuks ei söö herneid ning seetõttu jäi temal see hõrgutis maitsmata, kuid teised sõid ja kiitsid. Ise olime ka Annikaga üllatunud, et siinsetest vahenditest nii koduse maitsega salati saime.
Järgnevatel päevadel valmistasime praetud kartuleid ja kotlette, munaga praetud saia ning ühepajatoitu. Nendest toitudest sai osa meie töö- ja korterikaaslane Anthony, kes sõi ja kiitis.
Praetud kartulite ja kotlettide päev.
Teisipäev on Mussomelis laadapäev. Laat toimub meie töökoha esisel platsil ning kestab hommikust siestani. Meie töökaaslastele laat ei meeldi, sest selle tõttu peavad nad auto parkima natuke kaugemale või tulema üldse jalgsi tööle.
Kolmapäeval algasid meie itaalia keele tunnid, mis hakkavad esimestel nädalatel toimuma esmaspäevast neljapäevani umbes kella 18.00-st kuni 20.00-ni. Õpetajaks on Valentina, kes elab meist korrus kõrgemal. Tema kodulinn ei ole Mussomeli, kuid elab siin, sest sai siia panka tööle kuigi ülikoolis on õppinud keeli. Keelte õppimine ülikoolis tundub olevat siinsete noorte hulgas populaarne. Peamiselt õpitakse hispaania keelt ning sinna juurde natuke ka inglise keelt. Valentina on tore. Kuna ta räägib hästi inglise keelt siis on temaga hea rääkida ka igasugustest muudest asjadest peale keeleõppe. Tüdrukuid kohtab ju muidu meie seltskonnas harva, eriti inglise keelt rääkivaid tüdrukuid.
Anthony käest saime teada, et Mussomelis ei ole kombeks, et vallalised tüdrukud ja poisid ühes seltskonnas liiguvad. Poisid on omaette ja tüdrukud omaette. Vastassugupoolt satub seltskonda kellegi tüdruksõbra või poiss-sõbra näol.
Samuti ei ole siinkandis kombeks mehe ja naise vaheline kooselu enne abielu. Kuni abiellumiseni elatakse koos vanematega.
Reedel oli Mussomelis meeletu udu ning sadas uduvihma. See aga meid ei heidutanud. Jõime rummi ja kohalikku mandariinilikööri, panime piduriided selga ning läksime taaskord siinsesse elava muusikaga peopaika Chichibiosse, kus seekord mängiti rock'n'rolli. Sellele järgnes loomulikult traditsiooniline varahommikune kehakinnitus il Giullare's.
Meite siinne gäng.
Laupäeva hommikul võtsime taaskord ette tee Sciaccasse, et osa võtta sealsest traditsioonilisest karnevalist, mille ettevalmistustega me eelmisel pühapäeval tutvust tegime. Tavaliselt toimub karmeval veebruaris, kuid sel aastal lükati toimumine ka kohalikele arusaamatutel põhjustel maisse.
Karneval ise näeb välja selline, et mööda vanalinna tänavaid liiguvad teatud vahemaadega erinevad nukkudest kompositsioonid ning igaühega neist käib kaasas erinev muusika, mille saatel inimesed tantsivad ja mööda tänavaid kaasa liiguvad.
Paljud inimesed on ennast maskeerinud. Enamasti on väikestest lastest tehtud printsessid, printsid, loomad ja multifilmikangelased ning samuti meesterahvastele on meeldinud ennast naisteks riietada. Naised on ennast enamikel juhtudel ehtinud helendavate sarvede või kõrvadega.
Paljud inimesed pildistasid end karnevali eksponaatidega ning mõnel korral tundsime ka meie Annikaga ennast ühtedena nende seast, sest ka meiega taheti pilti teha. Blondid pead ja Annika pikkus on siin ilmselt samaväärsed vaatamisväärsused kui karnevali eksponaadid.
Pühapäeval tahtsime randa minna, kuid kahjuks oli seal külm tuul. Seega mõtlesime, et prooviks mõnda linnas asuvat basseini, kuid kuna hooaeg ei ole veel alanud siis olid need suletud. Seega tegime lihtsalt jalutuskäigu linnas.
Pühapäeva õhtul läksime nautima öist karnevali. Inimesed tantsisid ja laulsid, jõid veini ning olid rõõmsad. Mida rohkem üksteise seljas sai elada, seda parem. Trügimine oli sellel üritusel eesmärk omaette. Vein oli kallatud 1,5l plastikpudelitesse ning paelaga kaela riputatud. Rahva arvult ja meeleolult on see võrraldeva Eestis toimuvate Õllesummerite ja muude taoliste üritustega, kuid ma ei näinud mitte ühtegi lääbakil või ebameeldivalt purjus inimest.
Karnevali lõpetuseks pannakse varastel hommikutundidel põlema karnevali sümbol ja põhinukk Peppe Nappa.
